Kaalukirurgiasse minekuks ei pea ootama saja kilogrammini

14. juuni 2017

Sageli mõeldakse, et kaalukirurgia on viimane õlekõrs eriti ülekaalulistele inimestele, kel kaalunumbrid juba üle saja kilogrammi jõudnud. Mina nii ei arva, sest tegelikult teab igaüks hästi, kustmaalt ta enesetunne eriti halvaks läheb ja ülekaal muutub pidevalt kuklas kummitavaks mureks.

Minu jaoks, kes ma olen 160 sentimeetrit pikk naisterahvas, oli selliseks piiriks näiteks 80 kilogrammi. Olen suurema osa oma elust kehakaaluga võidelnud ning katsetanud kümneid erinevaid kaalulangetusviise. Tõsi, mõned neist on osutunud ka edukaks ja kõige rohkem olen kaloreid lugedes ja hullupööra trenni tehes kaalu kaotanud 20 kilogrammi poole aastaga. 8 – 10 kilogrammiseid kaalulangetusprojekte on olnud mitmeid, kuid alati on mingil hetkel tahtejõud otsa saanud ning kõik kaotatu on tagasi tulnud ning nagu sel puhul tavaliselt ikka juhtub, on mõned kilokesed veel pealegi tulnud.

Seega olin oma 83 kilogrammiga lõpuks jõudnud punkti, kus ma polnud kunagi varem nii palju kaalunud. Isegi mitte enne sünnitama minekut. Häirivaks ja elu segavaks muutus seegi, et ühtäkki olin hakanud ennast häbenema: ma ei tahtnud jääda piltidele, vältisin seltskondlikku väljas käimist ja igasugune isu sportida oli kadunud. Päris kindlasti ei soovinud ma endale sellist elu. Seda enam, et peres on kasvamas alles kaheksa-aastane elav poisslaps, kellele on kõrvale vaja tegusat ja sportlikku ema.

Nii otsisingi abi kaalukirurgiast ega ole seda otsust siiani kahetsenud. Otsustasin sleeve- tüüpi operatsiooni kasuks, sest oodatav kaalulangus polnud nii suur ning meeltmööda tundus olevat seegi, et magu funktsioneerib endist viisi edasi ja seal toimuvad ka edaspidi imendumisprotsessid.

Tõsi, operatsiooni kujutasin ma oma vaimusilmas ette oluliselt kergemana. Aga tegemist on siiski tõsise operatsiooniga, millest taastumine pole sugugi naljaasi. Tuleb olla kannatlik, positiivne ja täis tahtejõudu.

Kõige raskem oli pärast operatsiooni harjuda sellega, et päris igat asja suhu pista ei saa. Mina kippusin oma võimeid ülehindama ning tekitasin endale korduvalt ebamugavusi süües valesid asju või tahtmatult liiga palju. Aga kogemustest õpid ja lõpuks oskad juba hoiduda nendest toiduainetest, mis maos raskustunnet tekitavad. Mina näiteks ei saanud enam süüa liha ja kartulit koos, samuti hakkasid mulle vastu koorepõhised rammusad salatid.

Kahe kuu jooksul tuli söömist ikka hoolega jälgida. Söögikorrad olid pigem ebameeldivad kui meeldivad, sest tõid enamasti kaasa ebamugavustunde. Mõnda aega andsid endast märku ka kerged kõrvetised. Pärast kahte kuud muutus aga kõik kergemaks. Vastikus toidu vastu kadus, seedimine muutus kuidagi kergemaks ja alateadlikult oli tekkinud juba oskus arvestada, mida võib süüa muretumalt ja millega tuleb olla ettevaatlik. Kõrvetised on nüüd üliharv nähtus ja neid on vaid siis, kui olen millegi rasvase või magusaga patustanud.

Oma toiduvalikul pean esmatähtsaks valke. Nii näiteks on eriliseks lemmikuks saanud skyr, proteiinijogurtid, smuutid, kodujuust ja munaroad. Lõunaks ja õhtuks püüan ikka süüa midagi lihavamat (seda küll väikses koguses) ja sinna juurde köögivilju, kartulit või teravilju. Ühesõnaga varem põhiliselt rammusast lihast ja kartulist koosnenud menüü on muutunud oluliselt tervislikumaks. Seda, et lõpetaksin söömise kohe kui tunnen raskust kõhus, ma veel õpin, sest olen harjunud taldriku kombekohaselt tühjaks sööma. Aga teen juba ka selles osas edusamme.

Oma suurt lemmikut – kohvi saan jätkuvalt juua, kuid nüüd lisan sinna vahukoore asemel piima. Gaasiliste jookidega on muidugi suhted sassis, sest mullid ei tundu maos ühestki asendist head. Paar lonksu kannatab ehk läbi häda välja, kuid kulinal juua ei saa ja ausalt öeldes pole vaja ka. Kuna ma ei suuda kuidagi juua paljast vett, siis joon selle asemel iga päev kauplustes müüdavat vitamiinivett, millest valin joomiseks võimalikult väikse suhkrusisalduse ja suure B12 vitamiini sisaldusega joogid. Neid on õnneks palju. Mõnikord olen nälja- või janu leevenduseks ostnud ka valmis valgujooke.

Kehakaal on pool aastat olnud stabiilses languses ehkki mõnikord pärast isukamat söömisperioodi olen kaalule roninud kindla veendumusega, et number on suurem kui eelmisel korral. Aga nii pole kordagi veel juhtunud. Operatsioonieelseks eesmärgiks seatud 23 kilogrammi ehk siis kaalulangus kuni 60 kilogrammini on poole aastaga peaaegu käes. Täpselt kuus kuud pärast operatsiooni kaalusin 60,7 kilogrammi ehk siis olen kaotanud lühikese ajaga 22,3 kilogrammi.

Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see käib nii kähku. Arvasin, et jõuan eesmärgini aasta või pooleteisega. Nüüd ootan huviga, millal kaal seisma jääb ja algab teatav tagasilangus. Tean, et pean siis hästi tubli olema ja veelgi hoolikamalt oma toidulauda jälgima ning ka liikumisele senisest enam rõhku panema.

Seni olen liikunud mõõdukalt. Läksin küll tagasi võrkpalli trenni, kuid see on vaid kord nädalas. Kord nädalas või üle nädala olen ka ujumas käinud ja ujunud siis sihikindlalat 40 x 25 meetrit ehk kilomeetri korraga. Kõndimas käisin paar kuud kohe pärast operatsiooni, kuid siis jäi see koduste kohustuste tõttu soiku. Suvel olen plaani võtnud paar korda nädalas käia rulluisutama ja kord nädalas rannavollet mängimas. Sügisest tahan aga alustada jõusaalis treenimist, sest kõhnumisest lõdvemaks jäänud nahk ja vähe toonuses keha ei näe sugugi hea välja.

Enesetunne on mul hea. Operatsioonijärgselt olin muidugi nõrk ja väsinud, kuid see tunne möödus esimese kuuga. Hakkasin korralikult võtma kliinikust soovitatud vitamiine (kompleks A – Z, D-vitamiini ja kaltsiumtsitraati) ning tõenäoliselt tänu nendele olen ennast ka suurepäraselt tundnud. Energiat jagub ja mingit nõrkust pole kordagi peale tulnud.

Nüüd kevadel, kus paksemad talveriided on seljast läinud, tuleb mul peaaegu iga päev kellegi küsimusele kehakaalu silmnähtava languse kohta vastata. Väikelinnas teavad ja tunnevad kõik mind kui paadunud dieeditajat ja eksperimenteerijat ning seetõttu uudistatakse, kas mul on jälle mõni põnev dieet käsil. Ma pole oma salenemise põhjust kellegi eest varjanud ja olen ausalt öelnud, et tegemist on loodetavasti elukestva muutusega, millele aitas kaasa tänapäevane kirurgia. Enamasti see üllatab inimesi, sest arvatakse, et ma polnud ju nii paks, et pidanuksin seda tegema. Olengi siis selgitanud, et see on tegelikult enesetunde küsimus ja selleks, et abi saada ei pea ennast viimse piirini paksuks sööma. Olen öelnud uudistajatele ka seda, et raskem osa seisab mul alles ees, sest siis, kui organism on kohanenud, algab tõsine töö kehakaalu säilitamise nimel.

Enda suurimaks ohuks pean magusaid ampse. Varem eelistasin ma iga kell soolast magusale, kuid nüüd taban ennast üha sagedamini midagi magusat suhu pistmas, sest paar kommi või üks jäätis mahuvad kenasti kõhtu ja tekitavad mõnusa täiskõhutunde. See pole aga kaugeltki tervislik. Seega püüan ennast harjutada kaasas kandma tervislikumat laadi müsli- või valgubatoone ning mandleid-pähkleid.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et pool aastat pärast operatsiooni on kõik suurepärane. Minu elukvaliteet on palju muutunud, tunnen ennast jälle julge ja elurõõmsana. Oleksin ülimalt õnnelik, kui see oleks nii ka aasta või kahe möödumisel. Realistina tean, et see sõltub väga suures osas minust endast. Loodan siiralt, et saan hakkama ega riku magu uuesti välja venitades või ebatervislikku toitu süües saadud võimalust ära.

Anne

*Tegemist on meditsiiniteenusega. Nagu kõigi meditsiiniliste protseduuride puhul, võivad individuaalsed tulemused ja kogemused varieeruda.