Tallinna lähedal elav Ave Kinks on vapruse ja elujõu musternäide – ta seljatas vähihaiguse ning raputas enda küljest maha pärast rasket haigust pidurdamatult kogunenud kümned kilod. Ave on nüüd poole kergem ja kepsutab taas kõrgetel kontsadel.
Tegelikult pole Avel kaaluga kuni viimase ajani muret olnud – see püsis ilma eriliste pingutusteta 69 kilo piirimail. Mõned aastad tagasi pani naine aga tähele, et kaalu kipub ilma erilise põhjuseta juurde tulema ja lausa häirivalt. Ta läks muret kurtma perearstile, kes ütles, et pole viga – vanemas eas inimestel ikka tuleb kaalu ja see on normaalne. Siis aga avastati Avel hoopis emakakaelavähk, järgnes keemiaravi ning operatsioon ja terveks Ave sai. „Plusspoolel oli aga ka teine külg – nüüd hakkas hirmsasti kaalu juurde tulema, kuigi käisin aktiivselt trennis lausa iga päev. Varsti näitas kaal juba üle 100 kilo ja see polnud ka veel kõik,“ räägib Ave. „Üritasin igat moodi kaalutõusu pidurdada ja kaalu maha võtta. Katsetasin erinevaid toitumiskavasid, tegin kõvasti trenni, jätsin menüüst ära saia, suhkru ja praetud toidud, aga ei midagi.“
Lõpuks oli asi juba nii hull, et kaal näitas numbrit 118 ja olukord polnud enam kaugel diabeedist – Ave veresuhkrunäidud olid paigast ära. Ka tema vererõhk oli kõrge ja jalad valutasid. Perearst kirjutas talle kaalulangetusravimit Ozempic ja sellega saigi Ave kaalu tagasi kahekohaliseks. „See ravim on aga ikkagi väga kallis – üks süst maksab 85 eurot – ja tegelikult mingil ajal ka selle mõju vähenes. Hakkasin mõtlema, et äkki peaks hoopis maovähendusoperatsioonile minema,“ sõnab ta. Idee arenes üsna kiiresti edasi ja varsti oligi Avel Kaalukirurgia Keskusesse operatsiooniaeg paika pandud. Tema plaan oli lihtne – kui saaks kaalu 80 kilo peale, oleks juba väga hea. Rohkemast ta unistada ei julgenud.
Ave rõhutab, et tegi maovähenduse eelkõige tervise, mitte väljanägemise pärast. „Mu tervis hakkas käest ära minema just kaalu pärast. Vererõhk oli kõrge, diabeet ähvardas, olin pidevalt väsinud. Ozempicusse ei ole mul nii palju usku, sest näen, mida selle noored tarvitajad räägivad – põhimõtteliselt võtavad nad ravimit selleks, et ei peaks toitumist muutma ja saaks süüa hästi palju magusat. See ei ole ju pikas plaanis jätkusuutlik,“ leiab Ave. „Muidugi oli mul enne maovähendusoperatsiooni kahtlusi ja hirme, aga tagantjärele vaadates leian, et oleksin võinud seda varem teha, sest kõik on sujunud väga hästi.“
Kapaga kasulikke harjumusi
Vähi seljatamine oli Ave elus suur verstapost. Pärast seda harjutas ta endale külge mitmeid väga kasulikke harjumusi. Näiteks võimleb ta juba aastaid igal hommikul 1,5 tundi. Ütleb, et kaalukana oli just liikumine see, mis aitas jalgade valu vastu. Nimelt on Avel istuv töö ning jalad kippusid ilmselt selle tõttu väga valutama. Ei osanud teda aidata perearst ega füsioterapeut, vaid Ave tegi endale ise võimlemiskava, kuhu pikkis Pilatese harjutusi ning Youtube treeningvideotest leitud jalgade harjutusi. „Võimlemine ei aidanud küll kaalu vastu, kuid ta aitas selle vastu, et mu keha poleks enam nii kange. Ja praegu, palju kergemana, on muidugi ka lihtsam kõiki harjutusi teha,“ räägib ta.
Veel õppis Ave ära hapendamise kunsti. Teadupärast on ju hapendatud köögiviljad väga kasulikud ning selgub, et neid on väga lihtne ise kodus valmistada. „Ma söön väga palju köögivilju ja just hapendatult. Ise valmistan, ka hapukapsast teen ise,“ sõnab ta ja lisab, et pole pärast vähist tervenemist enam üldse haige olnud. Lausa nii, et Covid ei puudutanud teda hoolimata sellest, et ta end ei vaktsineerinud ja abikaasa seda põdes.
Tervise võlurohtusid on Avel peale hapukapsa ja hommikuse võimlemise muidugi veel. Eriti pärast maovähendusoperatsiooni on ta asunud innukalt kõike uut proovima. Näiteks on tema lemmikuks power-hommikusöök, mis valmib nõnda: kuivatatud ploomid panna kuuma veega likku, 15 minuti pärast lisa 2 supilusikatäit kaerahelbeid ja toorkakaot, lina- ja seesamiseemneid ning keefiri. Lase blenderiga segu puruks ja naudi! Tervis ja hea enesetunne tuleb!
Ave jagab ka varsselleri mahla retsepti – lase seller läbi mahlapressi, lisa toorest punapeeti, ingverit, sidrunit, porgandit ja õuna ning jälle tuleb tervis mühinal. Tema menüüsse kuulub sageli ka supp, mida Ave valmistab kavalalt suure koguse, jagab selle portsudena purkidesse ja paneb kuumalt õhukindlal kinni. Nõnda säilib supp nagu purgisupp, vahe on vaid selles, et erinevalt vabrikutootest ei ole selles säilitusaineid.
Söök ja jook ei sobi kokku
Kaalukliinikus annab maovähendajatele pärast operatsiooni nõu toitumisnõustaja ning tema ühte soovitust jagab Ave edasi kõigile – ära kunagi söö ja joo koos! „Vedeliku tarbimine koos tahke toiduga takistab seedimist ja sa ei pruugi ära tunda täiskõhutunnet. Soovitav on pidada söömisel ja joomisel 20 minutit vahet. Ise jälgin seda nõuannet nüüd alati, aga varem oli ka nii, et võtsin hommikusöögi juurde suure kohvilähkri,“ räägib Ave. „Nüüd söön hommikusöögi ära ja joon kohvi 20 minuti pärast ning kõht tundub rohkem täis.“
Maovähendusega seoses ringleb mitmeid linnalegende – et pärast seda ei saa enam kõike süüa või et väga lihtne on magu taas suureks venitada ja kilod tulevad tagasi. Avel on maovähendusest möödas varsti aasta ja enam ta kaalulangetamisega ei tegele, vaid hoiab saavutatut. Ütleb, et kilode uuesti kogumisest pole tema puhul küll juttugi, sest ta on õppinud ennast väga hästi tundma ja sööma isu järgi. „Ma ei tee midagi, mis võiks mind uuesti suureks muuta. Kui isu ei ole, siis ei söö ja isegi siis, kui olen valmis teinud mingi väga hea asja. Mu portsud on kõvasti väiksemaks jäänud. Varem jõin kruusi keefiri, nüüd võtan mõned lonksud. Olen hakanud sööma rohkem köögivilju ja ka selliseid asju, mis varem ei olnud minu menüüs (näiteks avokaado ja brokkoli).“
„Liigun poole kiiremini!“
Tagantjärele vaadates ütleb Ave, et kaalulangetamine on olnud üllatavalt lihtne – eriti kui ta meenutab oma varasemaid viljatuid katseid selles vallas. „Eks ma sellepärast olingi arvamusel, et ehk ei tule midagi välja ja hea on, kui saan 10-15 kilo maha,“ sõnab ta. „Mu vööümbermõõt oli 100 sentimeetrit, nüüd on 70 ringis, rõivasuurus on kahanenud 46lt 36le ja praegu mahuksin vist tervenisti oma vanade pükste ühe sääre sisse,“ muigab ta. Vahepealsed suured riided on Ave saatnud taaskasutusse ning rõõmustab, et saab kappide tagumistest soppidest välja võtta oma nn kõhnad riided. Pea 60-aastaselt kepsutab ta taas kõrgetel kontsadel, mida vahepeal valutavate jalgade tõttu sugugi kanda ei saanud.
Trenni teeb Ave lausa erilise mõnuga. Lisaks igapäevasele võimlemisele käib ta veel ka kolm korda nädalas rühmatrennis – pilateses, joogas või body balances. Ja kui sellestki jääb väheks, siis teeb ka telekat vaadates mõnd harjutust ning on endale töö juurde hantlid muretsenud – kui keegi parasjagu ei vaata, on hea natuke käsivarsi treenida. Ave suvine välitrenn on aias käsiniidukiga muru niitmine ning arvata on, et sel suvel saab see tehtud varasemast poole kiiremini. „Ma lihtsalt liigun kiiremini. Varem väsisin väga kergesti ja pidin alatasa puhkama, aga nüüd on võhma nii palju, et kasvõi jooksen. Elu on tõesti hea ja heas mõttes peapeale pööratud!“
Tekst: Kristina Traks
Allikas: https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120278175/uritasin-kaalutousu-pidurdada-aga-ei-midagi-vahk-toi-ulekilod-semaglutiid-kaalu-kaotada-ei-aidanud-kuidas-vabanes-ave-53-lisakilost
