Jaana Korvingu (47) kaal hakkas tõusma pärast menopausi. Tekkis omamoodi nõiaring, kuna kaalutõusuga kaasnesid kõrvetised, mistõttu läks paigast toitumine ning varasemalt saadud põlvevigastus segas füüsilist treeningut. Tervis halvenes iga päevaga ning ainsaks võimaluseks jäi maovähendusoperatsioon.
Jaana ütleb, et on juba lapsest peale sportlik olnud: “Ma mängisin heal tasemel lauatennist, käisin kergejõustikus ja tantsimas ning mängisin käsipalli. Lisaks meeldis mulle ka väga joosta. Ühel hetkel tuli aga põlvevigastus ning sporti enam teha ei saanud. Järgnes varajane menopaus ning see kõik kokku tõi kaasa kaalutõusu, mis omakorda suurendas koormust mu niigi nõrkadele põlvedele. Ühel hetkel oli mul juba isegi kõndida valus!”
Lisaks põlvevalule kaasnes Jaanal kaalutõusuga ka muid terviseprobleeme. Neist üks tõsisemaid olid kõrvetised, mistõttu ei julgenud ta lõpuks enam mitte midagi süüa ega juua. Isud jäid aga alles ning tulemuseks oli pidev näksimine. Kõige hirmutavamaks probleemiks oli aga uneapne – ta ärkas tihti keset ööd köhides üles ja ei saanud enam hingata. Lisaks veel seljavalud ja pidevad peavalud. “See oli kohutav aeg. Ma ei tahtnud kuskil käia ja ei soovinud, et keegi mind pildistaks,” meenutab ta.
Kuigi Jaana tippkaal oli vaid 77 kg, mis inimestele tema ümber ei tundunud võib-olla nii suure numbrina, siis 158 cm juures oli seda tema jaoks liiga palju. Lisakilod hiilisid ligi tasapisi. “Enne seda, kui mul 40selt varajane menopaus algas, kaalusin ma vaid 50 kilo. Alguses nagu ei olnudki midagi hullu, aga aasta hiljem hakkasid kuumahood ja siis tuli väga kiire kaalutõus. Ükskõik, mida ma tegin ja mida ma sõin, kaalu tuli ikka juurde. Naistel on kaal ikka hästi tihedalt seotud hormoonidega. Samuti lisandusid meeleolukõikumised.”
Jaana otsustas arstile minna, kus öeldi, et tema keha ei tooda enam õnnehormooni ning talle määrati hormoonkreem. See aga omakorda jällegi kiirendas kaalutõusu ning naine lõpetas kreemi kasutamise. Järgnes sügav depressioon, mida lisaks kõigele muule süvendas ka kaalutõus. Jällegi oli tekkinud justkui nõiaring. Ta meenutab seda kõike tagantjärgi kui ühte väga rasket aega.
Mitte midagi ei aidanud
“Ma ikka proovisin kaalu kontrolli alla saada ja pidasin erinevaid dieete, aga selline dieedipidamine ei ole jätkusuutlik, kuna seal ei õpetata, kuidas oma saavutatud tulemusi säilitada. See oli nagu yo-yo efekt, kus dieedi lõppedes tuli kõigepealt kõik kaotatud kaal tagasi ja siis veel mõned kilod lisaks ka,” tõdeb ta.
Maovähendusoperatsiooni oli Jaana juba pikalt kaalunud, kuid teda hoidis tagasi operatsiooni krõbe hind erakliinikutes. Tervisekassa rahastab operatsioone inimestele, kelle kehamassiindeks on vähemalt 40 ning kaasuvate haiguste puhul 35. Jaana nende numbriteni ei küündinud. “Lisaks olin kuulnud, et järjekorrad on väga pikad, mitmeid aastaid. Ma lihtsalt ei jaksanud enam oodata,” tõdeb ta.
Naine tegi otsuse, et teeb oma operatsiooni erakliinikus ning selleks vajalik raha tuleb lihtsalt leida, maksku mis maksab. Valituks osutus Kaalukirurgia Keskus ja dr. Kaur. Enne operatsiooni käis Jaana nõustamisel ja otsustas bypass operatsiooni kasuks: “Otsus oli lihtne, kuna see oli ainus, mille puhul oli kindel, et kõrvetised ära kaovad.”
Hirmu ta enne operatsiooni ei tundnud, pigem oli ootusärevus suur, et lõpuks ometi saab ta tagasi oma päris mina, kes ta alati olnud on. “Isegi kui ma 77 kg kaalusin, siis vaatasin poes ikka harjumusest väikseid numbreid ja kui need selga ei läinud, siis olin masenduses, sest ma ei kujutanud ennast kunagi suurena ette. Lootsin, et tänu operatsioonile saan oma identiteedi tagasi,” selgitab naine.
Operatsiooni meenutab Jaana hea sõnaga: “Ma olin haiglas väga hoitud. Sulle räägitakse seal kohe kõigest – ise ei peagi midagi küsima. Pidevalt uuritakse, et kuidas enesetunne on. Seal oli väga mõnus olla. Personal oli väga hoolitsev ning Dr. Kaur tõi mulle isiklikult kohvi. Siiamaani hoitakse minuga ühendust ja ma käin regulaarselt proove andmas, et näha, kas mu vitamiinid on normi piires. Lisaks on mul siiamaani võimalus konsulteerida nende toitumisspetsialisti ja treeneriga.”
Praeguseks on operatsioonist möödas kaks aastat ning Jaana kaal püsib stabiilselt 49 kilo peal. Ta on tulemusega äärmiselt rahul ning on aja jooksul õppinud oma keha uuesti tunnetama. “Pärast operatsiooni oli kõige olulisem õppida aeglaselt ja rahulikult sööma, kuna kiiresti süües võib üle süüa. Alguses kippusin ma söömisega kiirustama ja pidin seetõttu päris palju sööki välja oksendama. Ma lihtsalt tundsin, et olin kurguni täis. Kiiret söömist soodustab näiteks kiire elutempo. Kui pidevalt on tempo peal, siis hakkad lõpuks ka kiiresti sööma. Oluline on endale söömiseks aega võtta,” tõdeb ta.
Jaana ütleb, et samuti on väga oluline endale toitu mitte sisse punnitada ning söömine tuleb lõpetada siis, kui kõht täis saab. “Lapsepõlves öeldi ikka, et kõik peab taldriku pealt ära sööma ja see on meile siiani sisse jäänud. Oma lastele rõhutan ma alati, et nad ei pea kõike ära sööma ja söögu ainult nii palju, et kõht täis saaks. Need valed mustrid, mis meile õpetatud on, tuleb lihtsalt ära lõhkuda,” jagab ta saadud õppetunde.
Jaana ütleb, et kõige olulisem on kuulata oma keha. Kui tekib täiskõhutunne, siis sööb ta veel kaks-kolm ampsu ja lõpetab söömise. Hirm ülesöömise ees on tal ikkagi alateadlikult sees: “Ma ei taha enam seda ülesöömise tunnet, kuna see on väga vastik. Aga kui magu on suur, siis sa lihtsalt söödki üle, midagi teha ei ole.”
Kõik terviseprobleemid kadunud!
Kõige olulisem operatsiooni tulemus on Jaana jaoks aga see, et kadunud on kõik varasemad terviseprobleemid. Samuti rõõmustab ta tagasi võidetud enesekindluse ja parema vaimse tervise üle. “Saan jälle selga panna kitsaid kleite ning tunnen end väga ilusana. Varem ei tahtnud ma mitte kuskil käia, aga nüüd olen palju sotsiaalsem. Kõige selle juures on vaid üks miinus. Keha ei saa enam operatsioonijärgselt kätte sama palju vitamiine kui varem. Vitamiinid on üsna kulukad ning lisaks nõudis nende kõige sobivamate vitamiinide leidmine aega ja katsetamist. Samas on kõik need raskused mööduvad ja lõpptulemus seda väärt, kuna tervis on hindamatu,” räägib ta õhinal.
Tänu operatsioonile saab Jaana ka jälle trenni teha. Neli korda nädalas treenib ta kas jõusaalis, rühmatrennis või kodus harjutusi tehes. Ta on liitunud ka Egle Nabi 35+ tiimiga, kus jagatakse nii teooriat kui praktilisi treeningkavasid. “Ma olen tekitanud endale sellised võimalused, et viilida poleks võimalik. Ma saan treenida ka kodust, mul on olemas kõik hantlid, kummilindid ja matid.”
Jaana ütleb, et ta on vaimselt ja füüsiliselt väga heasse kohta jõudnud ning et läbielatu on aidanud tal saada selleks inimeseks, kes ta praegu on. “Teen kõik selleks, et mul oleks edaspidi ka oma kehas hea olla ja jätkan oma keha kuulamisega. Muuhulgas väldin ka alkoholi – minu jaoks on need tühjad kalorid. Ka toitumisspetsialistid räägivad, et kui juua nädalavahetusel alkoholi, siis keha taastub sellest pool nädalat ning sel ajal on ka trennil väiksem mõju.”
Inimestele, kes on temaga sarnases olukorras, soovitab Jaana alustuseks käia ära nõustamisel. ”Kaalukirurgia Keskus pakub tasuta konsultatsiooni. Siis saab juba edasi mõelda ja otsustada. Ma ise tundsin, et olen veel piisavalt noor inimene, et elada täisväärtuslikku elu. Tahan teha sporti ja tahan olla valuvaba. Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et ma seda operatsiooni varem ei teinud.”
Allikas: https://www.ohtuleht.ee/1125208/maovahendusega-30-kilo-kaotanud-naine-meid-on-lapsest-peale-valesti-sooma-opetatud
