Margit Petersoni (53) võitlus ülekaaluga on kestnud juba 30 aastat ning toonud kaasa mitmeid tõsiseid haigusi. Kaalu langetamiseks on ta proovinud peaaegu kõike, kuid lõpuks on kaotatud kilod siiski alati tasapisi tagasi hiilinud. Viimaseks õlekõrreks sai maovähendusoperatsioon.
Pärnust pärit rõõmsameelne Margit töötab kirjanikuna. Ta on praeguseks välja andnud juba 38 raamatut ja asutanud ka enda kirjastuse. Ülekaaluga on ta hädas olnud terve elu ning kaalu langetamiseks on ta proovinud kõikvõimalikke meetmeid: “Olen kunagi isegi Herbalifega liitunud, et saaks ometigi mõne kilo alla, kuid see lõppes eluohtliku olukorraga. Sain kohutava sapipõiepõletiku ja mulle tehti koletsüstektoomia. Peale sapipõie eemaldamist hakkasin jälle paisuma. Proovisin kaalu alandamiseks isegi vastava mõjuga ravitaldasid. Võtsingi üle 10 kilo alla, aga tallad lagunesid 2 nädalaga ära.”
2017. aastal jõudis Margiti kaal juba 143 kilogrammini ning ta otsustas aktiivselt kepikõnniga tegelema hakata. Naine meenutab, et selleks ajaks ei olnud tal enam mitte ühtegi kohta, mis ei valutaks: “Algus oli raske, kuna iga 300 meetri tagant oli vaja teha puhkepaus. Kogu organism ägises tohutu rasvakoorma all, aga eluisu oli nii suur, et tuli midagi ette võtta. Aastaga kõndisin maha 31 kilo ning tundsin end juba inimesena. 112 kilo oli minu jaoks ikkagi hea saavutus.”
Hoolimata korralikust kaalulangusest haigestus Margit 2019. aastal 2. astme diabeeti ja hüpertooniasse. Diabeedi avastamise hetkel oli ta veresuhkur 20 ning seisund eluohtlik – arstid küsisid pidevalt, et ega ta juba insulti või infarkti läbi põdenud ei ole. Kaks aastat hiljem jättis ta maha suitsetamise ning tagajärjed olid drastilised: “Ma hakkasin paisuma nagu pärmitaigen ning üsna kiiresti võtsin juurde 27 kilo. Liikusin endiselt aktiivselt, aga tundus, et iga suutäis läks rasvaks, olgugi, et sellel ajal ma juba jälgisin oma toitumist.”
Hirm tervise pärast pani tegutsema
Samal ajal avastati Margiti pojal väga raske haigus ning ta oli poja kõrval terve ravi jooksul: “See oli kohutav aeg, aga õnneks olid meile toeks mu elukaaslane ja noorem poeg. Kui sain teada, et poeg on tervenenud, siis tegin otsuse, et oma kaaluga tuleb midagi ette võtta ja kohe. Teadsin, et muidu võib minu eluniit katkeda.” Margit otsustas maovähendusoperatsiooni kasuks ning kuna haigekassa poolt rahastatavate operatsioonide järjekord oli pikk, siis sai tema prioriteediks leida antud valdkonnas Eesti parim erakliinik ja parim arst. Põhjaliku uurimistöö põhjal osutus selleks Kaalukirurgia Keskus ning sealne ülemarst dr. Ilmar Kaur.
“Tervis oli käest kadumas ning tegutseda tuli kiiresti. Ma läksin kindla peale välja ja kõik läks täpselt nii nagu ma soovisin. Operatsioon toimus 15. augustil 2022. aastal ja ma jäin nende tööga 100% rahule. Ma pole mitte kunagi nii head kohtlemist tunda saanud nagu selles kliinikus ning olen sealsele personalile tänulik kogu elu,” sõnab ta.
Enne operatsiooni kaalus Margit 139 kilo ning esimese aastaga õnnestus tal kaotada koguni 63 kilo: “Oli hetk, mil mu kaal jõudis isegi 76 kiloni. Olin teadlik, et kuskil 10 kg tuleb tavaliselt tagasi, kuna hakkab moodustuma lihasmass, eriti nendel, kes aktiivselt liiguvad.” Margit tegeleb siiani kepikõnniga ning päevas läbib ta keskmiselt 6-20 kilomeetrit. Erinevalt varasemast kõnnib ta nüüd valuvabalt ning samuti ei teki ka enam väsimust. Tubasematel päevadel treenib ta kas stepperil või tantsib, kuid värskes õhus treenimise vastu ei saa tema sõnul midagi.
Kuigi Margiti kaal langes operatsioonijärgselt hästi, siis oli see periood tema jaoks siiski keeruline. Vaid nelja kuu möödudes kukkus ta libedaga pooleks parema õlaliigese ning jäi pikemaks ajaks tubasele ravile. Veel neli kuud hiljem oli ta pärast lugejatega kohtumist teel Uulu raamatukogust Pärnusse, kui tema buss sattus liiklusõnnetusse ning naine murdis vasaku põlveluu nii, et kild oli väljas.
“Nii ma seal siis olin nagu Isamaasõja veteran – nii parem õlg kui vasak põlv sidemetes. Aga kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks – mulle see klišee meeldib. Kepikõndisin oma liigesed ja luud terveks ja olin taas rajal, mäel. Mul on lihtsalt oskus kõik halb endast mööda lasta ja hea enesesse võtta,” ütleb ta.
Täielikult muutunud toitumine
Margit pööras tervislikule toitumisele tähelepanu juba enne operatsiooni, kuid nüüdseks on tal mitmeid väljakujunenud kasulikke harjumusi. “Ma söön kindlatel kellaaegadel ja mõistlikes kogustes. Olen loobunud leivast, saiast, nisutoodetest, poolfabrikaatidest ja rasvasest toidust. Samuti kartulist, mis oli varem mu põhitoit. Leiva ja saia asemel söön hommikuti ühe viilu galetti koos avokaado ja lõhega. Lisaks meeldib mulle soolane, marjade ja seemnetega kaerahelbepuder. Igapäevaselt tarbin ka proteiinijogurtit ja proteiinibatoone. Eks vahel võib patustada ka, peaasi, et sellest ei saaks sõltuvus,” ütleb ta.
Kollageeni- ja proteiinipulbreid soovitab Margit osta spetsiaalsest spordipoest, kuna poodides müüdavad tooted ei sisalda piisavalt valku. Üks hea nipp on tema sõnul söömise ajal mitte juua. Ta ise hoiab toidul ja joogil kuskil 30minutist vahet. Margiti üheks lemmiktoiduks on kujunenud tatar, millele ta lõikab peale maksapasteeti ja juustu, pistab selle koosluse mikrolaineahju ning segab kuumana läbi. Tatart meedib talle süüa koos salatitega, eriliseks lemmikuks on riivitud punapeet.
Tänu operatsioonile saavutatud kaalulangus tõi Margitile juba aastaga oodatud tulemused – ta paranes nii diabeedist kui ka hüpertooniast. “Algus oli raske, kuna veresuhkur kippus lausa eluohtlikult alla minema ning mõned korrad pidi isegi kiirabi kutsuma. Oht kooma langeda varitses mitu kuud,” meenutab ta. Siiani hoiab ta kotis alati kommi, et sellega vajadusel kiirele veresuhkru langusele reageerida. Kõikumise sai ta kontrolli alla hematogeeni ja toitumisega. Lisaks peab ta igapäevaselt elu lõpuni tarbima vitamiine, kuna operatsioonijärgselt ei käi toit enam läbi mao ning toiduga saadavad vitamiinid imenduvad raskemini. Samuti langes tal välja suur hulk juukseid, aga abiks olid juuksevitamiinid, biotiin ja kollageen.
Margit tõdeb, et enne operatsiooni olid tegelikult paljud tema lähedased üsnagi skeptilise suhtumisega: “Öeldi, et ma hakkan vanem välja nägema ning nahk hakkab koledalt rippuma. Ma pole kunagi elus teiste arvamuse järgi elanud, juhindun ikka oma sisetundest ja heaolust. Kõige olulisem on mu tervis, mille pärast ka see operatsioon ette võetud sai. See ei ole iluoperatsioon, vaid tõsine, elumuutev operatsioon. Kui sa ikka tahad elada ja oled kogu elu üritanud tulutult kaalu langetada, siis on see operatsioon sulle kui pääsetee.”
Praeguseks on Marigit kaal stabiliseerunud 81-83 kilo peal. “Tegelikult ma nii suurt langust üldse ei oodanud, lootsin vaid, et jõuan kahekohalise numbrini. Isegi siis, kui kaalu peaks veel juurde tulema, pole ma õnnetu, pigem oleksin õnnetu, kui kaal veel langeks. Liha peab ikka natuke luudel olema,” sõnab ta muiates.
Margit ütleb, et ta on hetkel õnnelikum kui kunagi varem ning plaane endise toitumise juurde tagasi pöörduda tal pole: “Pigem üritan olla iseenda katsejäneseks ja avastada uusi hõrkusid roogasid, mis hoiavad nii hinge kui ka keha ja vaimu. Olen õnnelik oma 38 ilmunud raamatu üle ja sünnitan oma lapsukesi üha juurde. Eks ükskord saab ka see kaalulangetuse teekond kaante vahele, aga ilmselt pole hetkel veel selleks õige aeg. Olen õnnelik, et mul on kaks fantastilist poega, eluarmastus Urmas ja maailma parim ämm. Elu on imeline!”
