Margit on kaaluteemaga võidelnud kogu elu. Kooliajal kahtlustasid arstid eakaaslastest kiiremini arenenud tüdrukul koguni südameriket, mis hiljem osutus nn kasvukahinaks. Hulk kilosid jäi naisele külge rasedustega ja kuigi Margit proovis neist lahti saada, ei õnnestunud see kuidagi.
Näiteks tellis ta endale tallad, mis pidid aitama kaalu langetada. „Taldu sai 14 päeva jooksul proovida ja kui ei oleks sobinud, siistagasi saata. Proovisingi! 14. päeval lagunesid tallad ära. Kaal ei muutunud,“ meenutab Margit. Mingil ajal olid populaarsed Herbalife’i kaalulangetusjoogid. „Arvan, et püstitasin siis kaalulanguses Pärnu rekordi. Sisuliselt nälgisin! Sain ka sapikivid ning kaotasin sapipõie, mis koos kividega välja opereeriti.“
Kilod tulid kõik tagasi. Viie aasta eest oli Margit jõudnud rekordkaaluni – 143 kilo. „Isegi 200 meetri kõndimisega oli tükk tegemist, ähkisin ja puhkisin nagu auruvedur,“ ütleb ta. Kange naine otsustas, et suuremaks ta saada ei kavatse, ja hakkas kepikõnniga tegelema. Alustas paarist kilomeetrist (mis oli suur eneseületus!) ja lõpuks jõudis 18kilomeetriste ringideni. Kahe aastaga kõndis Margit maha koguni 31 kilo, kusjuures ta ei muutnud oma menüüd.
Kaotatud kilodest oli samm kergemaks muutunud, kuid Margit tundis end kurnatuna – kogu aeg oli janu ja magusaisu ning loid olemine. Ta palus diabeetikust sõbrannal veresuhkrut mõõta ja tulemus oli 20. See on ülikõrge näit, sest normaalne peaks olema 6. „Kahe päeva pärast olin hommikul perearsti vastuvõtul ja arst mõõtis veresuhkrutasemeks 17. Sain diagnoosiks teist tüüpi diabeedi ja hakkasin ravimeid võtma. Muutsin ka toitumist, loobusin magusast, nisujahust.“
Kirgliku suitsetajana otsustas Margit ka sellest pahest loobuda. ,,Vaat siis hakkasin paisuma nagu pärmitaigen! Meditsiin väidab, et suitsetamise mahajätmine ei kasvata kehakaalu, aga mina võtsin juurde, hoolimata sellest, et liikusin palju. Tundsin, et kopsumahtu pole. Umbes aastaga tuli juurde 27 kilo ja ähkisin – puhkisin jälle,” räägib Margit.
OTSUSTAS MAOVÄHENDUS OPERATSIOONI KASUKS
Maovähendusoperatsioonist oli Margit varem küll mõelnud, kuid et kepikõnniga sai kaalu hästi alanema, siis arvas ta, et saab ka ilma operatsioonita. Nüüd tundis naine, et ta lihtsalt ei jaksa enam võidelda. Kehamassiindeks oli selleks hetkeks kerkinud juba 48ni, mis on eluohtlikult suur.
Margit uuris varianti haigekassa toel operatsioonile saada ja oleks isegi kvalifitseerunud, kuid järjekord oli pikk. „Tervis kaob ja elu saab otsa enne, kui võitluse võideldud saad. Otsustasin tegutseda kiiremini ja võtsin ühendust Kaalukirurgia Keskusega,“ sõnab ta. Läks nii, et juba augustis tegi dr Ilmar Kaur Margitile bypass-mao-vähendusoperatsiooni (maost möödajuhtiv operatsioon – toim). Juba samal päeval jalutas Margit palatis ringi ning hakkas öösel kirjutama uut raamatut. Põhimõtteliselt sai elu vaat et kohe uue hingamise ja perspektiivi.
Mõni kuu hiljem on Margit juba 28 kilo võtta kergem. Ta ei tunne enam tavapärast väsimust. Diabeet on ravimite abil hästi kontrolli all ja salamisi loodab Margit sellest vabaneda. Nimelt on uuringuid, mis väidavad, et kui teist tüüpi diabeet on kestnud alla viie aasta, siis võib sellest kaalulangetamisega lahti saada.
TÄHELEPANU SELLELE, KUIDAS SÖÖD
Margiti tavapärane toitumine on maovähendusega muidugi palju muutunud. Portsud on nüüd väikesed – süüa võib korraga kuni 200 grammi ja ega rohkem kõhtu mahugi. Mõningaid asju, mida Margit varem sõi, ta enam ei kannata – lihtsalt ei lähe alla või tahab koguni üles tagasi tulla. Samuti ei saa ta praegu süüa ja juua koos. See aga tähendab, et ka suppi tuleb süüa eraldi – supipaks eraldi ja leem hiljem. Vedelikke joob Margit väikeste lonksudega, mitte kulistades. Sööma peab aeglaselt ja korralikult toitu mäludes. Lisaks võtab Margit magneesiumi ja kaltsiumi ning jälgib, et igapäevamenüü oleks tasakaalustatud: et toidus leiduks kiudaineid, valke, süsivesikuid, taimseid rasvu. Et ta diabeetikuna on harjunud toitumist jälgima, siis keeruliseks ta uutmoodi söömist ei pea.
Kepikõnniga tegeleb Margit endiselt. Kaks-kolm korda nädalas võtab ta ette 10–13 ringi, liikumisrõõmu on nüüd kuhjaga. „Pean ette vaatama, et üle ei pinguta,“ muigab ta. Energiapuhangut ei tunne ta mitte ainult trennirajal, vaid ka täiesti igapäevastes ja tööalasteski toimetustes. Näiteks unistas Margit kümme aastat oma kirjastuse loomisest, nüüd viis ta unistuse ellu. Muidugi rõõmustab ta ka peeglisse vaadates, sest muutus on silmaga näha. „Naiselikud piirjooned hakkavad tekkima,“ rõõmustab Margit ja lisab, et ideaalis tahaks ta saada KMI 28 peale, mis tähendab, et ülekaalu enam poleks. „Kui jääksin 85–90 kilo juurde, oleksin rahul!“
Maovähendusoperatsioonile minekut nimetab Margit enda jaoks ainuõigeks sammuks. „Olen õnnelik, et seda tegin. Mul oli julgustajaid, kes ütlesid, et algab uus elu, ja nad ei eksinud,“ sõnab ta. „Huvitav on ka see, et väliste muutustega seoses muutub kogu mõtlemine. Isegi rasketel aegadel mõtlen positiivselt.“
MAGU VÄIKSEMAKS, AGA MITTE AINULT…
Rahvusvaheliselt tunnustatud kaalukirurgi dr Ilmar Kauri sõnul on operatsiooni eesmärk patsiendi elumuutus. „Üldistatult koosneb maovähendusoperatsioon neljast komponendist: söömiskäitumise muutus, regulaarne kehaline aktiivsus, piisav ja kvaliteetne uni koos stressi ohjamisega ning neljandaks üldise tervisekäitumise parandamine (nt haigekassa vähi sõeluuringutes osalemine),“ räägib ta. „Patsiendid ei alusta kunagi nullist ning paljudel on enne operatsiooni juba tugev vundament laotud. Psühholoogilisi väljakutseid tekib, kuid nende sagedust ja seost operatsiooniga ei tasu üle tähtsustada. Pigem on tegemist varem olemasolevate häiretega. Muidugi on hea, kui nendega tegeletakse.“
Mis saab rippuvast nahast, mis pärast suurt kaalulangust tekib? „Rippuv nahk on massiivse kaalulangusega kaasuv nähtus ja seda täielikult vältida ei saagi. Iga viies patsient võtab hiljem ette plastikakirurgilise korrigeerimise,“ tõdeb dr Kaur. Kergematel juhtudel aitab nahaaluste lihaste treenimine (kõht), piisav vedelikutarbimine, vitamiinide asendusravi soovituste järgimine.
Maovähendusoperatsioonidega seoses räägitakse mõnikord ka lugusid, kui kaalulangus pole olnud püsiv ja ülekaal on tagasi hiilinud. Keskmine patsient on kümme aastat pärast operatsiooni 20–30% algkaalust kergem ja see on dr Kauri sõnul suurepärane tulemus. Kõik on kinni inimeses endas ja ka geenides. Näiteks saavutab ja säilitab kümnendik patsientidest oma ideaalkaalu, samas kuni 5% patsientidest on aastate pärast tagasi operatsioonieelses kaalus.
„Sageli on kaalu taastõusu taga suured negatiivsed elumuutused: lahutus, töötuksjäämine, lein, stress. Need viivad senise toetava elustiili kokkukukkumiseni, vahel lisandub alkoholism. Mõnikord on kaalutõus põhjustatud ravimite, näiteks antidepressantide kõrvaltoimest. Põhjused on individuaalsed ja alati ei seostu kaalutõus suuremate toiduportsjonitega, pigem halva toiduvalikuga, näksimise, kroonilise stressi ja vähenenud kehalise aktiivsusega,“ selgitab dr Kaur. „Keskmiselt aga pikendab kaalukirurgia eluiga kuue aasta võrra ja üle 90% patsientidest kogeb elukvaliteedi paranemist. Tavalisem tagasiside, mida kuuleme pärast operatsiooni, on: „Miks ma nii kaua ootasin?!““
800 MAOVÄHENDUST AASTAS
Maovähendusoperatsioon võib olla õlekõrs olukorras, kui ülekaalust tingitud tervisehädad ei näi lõppevat või sa oled oma kehasse justkui vangi jäänud.
Kaalukirurgia Keskuse ülemarst dr Ilmar Kaur selgitab, et maovähendusoperatsiooni ehk kaalukirurgia näidustused lähtuvad kehamassiindeksist ja kaasuvatest haigustest. Rahvusvahelised ravijuhised soovitavad kaalukirurgiat alates kehamassiindeksist 30 ehk näiteks 165sentimeetrise pikkuse korral kaalust alates 83 kilo. „Nii Eesti haigekassa kui ka teiste riikide solidaarsuspõhimõttel toimivad tervishoiusüsteemid on seadnud lävendi kõrgemale: kehamassiindeks 35–40 koos mõne rasvumisega seotud kroonilise haigusega ning alates 40st sõltumata krooniliste haiguste esinemisest. 165 cm pika patsiendi puhul eeldab see kaalu vähemalt 110 kilo,“ ütleb dr Kaur.
Eestis tehakse umbes 800 maovähendusoperatsiooni aastas. Tegemist ei ole enam eksperimentaalse või uudse ravimeetodiga, seda on Eestis kasutatud ligi 20 aastat. Dr Kaur selgitab, et vastunäidustused operatsioonile võivad tuleneda patsiendi üldseisundist: see võib olla nii vilets, et operatsiooniga kaasnevad riskid on suuremad kui võimalik tervisekasu. „Vanuse ülempiiri ei ole, lähtutakse ikka funktsionaalsest seisundist. Nooremaid kui 18aastasi patsiente opereeritakse vaid Tartu Ülikooli kliinikumis ja see eeldab lastearstide osalusel tehtud konsiiliumi otsust. Nii noori patsiente on siiski väga vähe,“ ütleb dr Kaur. Ta lisab, et ekstreemset rasvumist, nagu mõnes teledokumentaalis näha võib, Eestis ei esine ning seni pole liiga kõrge kaal operatsiooni vastunäidustuseks olnud.
