Minu lugu on küllaltki klassikaline. Minu iga laps kinkis mulle siia ilma tulemisega mõne lisakilo, mida oli iga korraga raskem kaotada. Viimase lapsega oli seis päris nukker, sest kaalu oli kogunenud juba üle 100 kg, mis ei tahtnud kuhugi minna. Proovisin korduvalt läbida dieete ja toituda mitmekülgselt ning tervislikult, kasutades erinevaid toitumiskavasid. Lisaks püüdsin juurde ka liikuda aktiivselt, kuid tervisehädad tegid selle keeruliseks – põlve- ja seljavalud kummitasid pidevalt.
Kui mul õnnestuski kaotada 10kg, siis tuli see tohutu kiirusega tagasi ja tavaliselt lisandus iga kord ka mõni kilo lisaks. Minu olematule enesehinnagule andis kogu see lugu veel suurema hoobi. Tervisehädasid oli ka kogunenud juba omajagu, lisaks põlve- ja seljavaludele olid meeletud kõrvetised ja kõrge vererõhk. II tüübi diabeedist oli puudu vaid väike samm – olin üle kahe aasta jälgimise all ja oli vaid aja küsimus, millal oleks see diagnoos saanud päriselt reaalsuseks. Just see oligi suurimaks tõukeks minu uuele unistusele, teha oma elus kannapööre, saada terveks ja elada pikalt ning õnnelikult. Mind painas mõte, et vanusenumber polnudki veel suur, kuid haiguste nimekirjaga võisin mõõtu võtta staažikate pensionäridega.
Esimest korda pöördusin Kaalukirurgia Keskusesse 2021. aastal, et saada täpsemalt aimu, mis asi on maovähendusoperatsioon, kuidas see käib, kas see võiks olla lahendus minule ning kas see ka üldse toimib. Käisin dr Kauri juures konsultatsioonil ja tunnistan ausalt, et juba ammu ei olnud keegi nii põhjalikult süvenenud ja uurinud minu tervisliku olukorra kohta. Meie vestlus oli sisukas ja andis mulle juurde palju infot ning olin valmis sel teekonnal edasi liikuma. Analüüsid tehtud, otsisin treeneri, kes aitaks mul peale operatsiooni koostada treeningkava, mis toetaks minu arengut. Leidsin treeneri, kuid tema veenis mind veel jätkama ilma operatsioonita. Mõtlesin pikalt ja otsustasin, et mul ei ole kaotada midagi ning lükkasin operatsioonile minekut edasi.
Läks mööda 1,5 aastat ja mõistsin, et nüüd on kõik variandid proovitud ja sarnaselt kõigile varasematelegi üritamistele pidin tõdema, et kahjuks minule loodud treening- ja toitumiskava ei mõjunud. Jah, mul õnnestus vabaneda 12 kilost, kuid peale korraks seisatamist, oli see “rõõmsalt” tagasi koos lisakilodega.
2023 aasta alguses oli minu kaal üle 105 kilo ja otsus oli kindel, minule ei ole alles jäänud ühtki muud võimalust kui minna maovähendusoperatsioonile. Võtsin uuesti ühendust Kaalukirurgia Keskusega ja seejärel käis kõik juba imekiiresti: tegin uued analüüsid ja sain valida omale meelepärase operatsiooniaja. Seekord lugesin läbi kõikvõimaliku materjali kodulehelt ja toetusgrupist, et saada paremat ülevaadet, mis toimuma hakkab ja milline saab olema minu tulevane elu. Võrreldes eelmise korraga, kus ma “uurimistööd” väga ei teinud, julgen öelda, et minu jaoks oli Kaalukirurgia Keskuse koduleht väga põhjalik ja informatiivne.
Ootamatult kiiresti jõudis valitud operatsioonipäev kätte. Minu operatsioon toimus aprillis 2023. See mälestus jääb mulle meelde ilmselt elu lõpuni, aga sealjuures kõige parimas võtmes. Olen mitmeid kordi olnud haiglates, kuid sellist tähelepanu ja pühendumist ei ole ma kuskil mujal kogenud, see oli lihtsalt parim :).
Kõik minuga tegelenud spetsialistid tulid ja rääkisid detailideni lahti kogu protsessi: miks, kuidas ja mida minuga tehakse. See andis tohutu turvatunde ja rahu, et minu eest hoolitsetakse ja kõik sujub – mul ei olnud vaja muretseda. Lisaks käis meiega veel jutustamas Hedi Sults, kes jagas kogemusi ja häid mõtteid. See oli äärmiselt mõnus vestlus ja andis juurde väga palju positiivset emotsiooni. Minu operatsiooniks oli kaasuvatest haigustest tingituna Gastric Bypass ja see kulges ilma ühegi komplikatsioonita. Peale operatsiooni oli mul vaid väike narkoosi “pohmakas” ja magasin veidi kauem kui võibolla peaks, aga järgmiseks päevaks olin nagu uus inimene.
Hommik algas rõõmsalt lemmikkohviga ja dr Kauri põhjaliku kokkuvõttega, mis eelmisel päeval minuga tehti ning ta kuulas asjatundliku huviga, kuidas uuel päeval minu enesetunne on. Lisaks saime koos palatikaaslasega kaasa põhjaliku infomaterjali ja selgitused bariaatriaõelt, kuidas oma tulevast elu korraldada esimestel nädalatel ja ka kaugemas tulevikus. Peale seda algas teekond koju ja uue elu suunas 🙂
Ma sain haiglast kaasa väga olulise infovõrgustiku ja tugigrupi, kes on minu jaoks alati olemas ja kelle poole võin alati oma muredega pöörduda. Saan alati suhelda bariaatriaõega ja küsida nõu toitumisterapeudilt, et paika sättida parim võimalik menüü, mis toetaks minu tulevast elu. Paari kuu möödumisel tundsin ennast juba piisavalt krapsakalt, et palusin endale broneerida ka konsultatsiooni treeneriga, kus sain esimesed soovitused, mida ja kuidas treenida ja end liigutada. Treener Kendra Kairi Vainoga oleme alates sellest ajast regulaarselt kohtunud jõusaalis, et kohendada minu treeningkava ja jälgida saavutatud tulemusi. Et kõik päris pilvitu ei tunduks, siis kõige selle vahva ja toreda elu juures tuleb mul siiski tegeleda ka oma mõtete korrastamise ja suunamisega, mis hakkasid üsna kohe peale operatsiooni vapralt isusid tekitama. Siiski sain ka siinkohal haiglast soovitused, kelle poole pöörduda, et saada abi.
Tänaseks on möödas operatsioonist 8 kuud ja aktiivse trenni algusest 6 kuud. Olen selle ajaga kaotanud 35 kilo liigset kehakaalu ja saanud juurde nii mõnegi päris ilusa lihase :). Lisaks kehakaalule on kadunud ka kõik minu tervisehädad, mul ei ole enam ühtki tõbi, mis mind vaevaks. Suurim kingitus, mis ma sellest protsessist olen saanud on positiivne enesehinnang- mul ei ole seda olnud mitte kunagi. Elus esimest korda meeldib mulle see pilt, mis mulle peeglist vastu vaatab ja olen enda üle uhke. Olen saavutanud palju, kuid see on alles algus. Harjutan alles uueks eluks ja võin öelda, et see mida siiani olen teinud, meeldib mulle 🙂
Aitäh teile Kaalukirurgia Keskuse meeskond, te olete teinud mulle suurima kingituse, mida üldse teha saab, ma ei osanud sellest isegi mitte unustada 🙂
