Pärnu kiirabis töötav Urmas on ülekilodega maadelnud kogu elu. Ta meenutab, et oli juba väiksena teistest suurem, kuigi mitte otseselt paks. Teismelisena kasvas poiss aga laiusesse nii kiiresti, et hakkas seepeale iseenda tarkusest dieeti pidama. “Tegelikult oli see näljutamine, mis aga toimis – võtsin suvevaheajaga 20 kilo alla. Seitsmenda klassi alguses ei tundnud kaaslased mind pärast seda enam õieti äragi,” meenutab ta. Paraku tulid kõik kaotatud kilod järgmiste aastate jooksul kuhjaga tagasi.
Urmas nimetab end staažikaks jojootajaks. Ta on elu jooksul pidanud lugematuid dieete, mis kõik on alati lõppenud ühtmoodi ehk kehakaal on hoopis kasvanud – kõik kaotatu tuleb tagasi ja veel lisakski. “Ilma naljata, ma võtsin juurde pärast esimest last, pärast teist ja kolmandatki,” sõnab mees. “Ikka stiilis kümme kilo alla ja viisteist juurde.”
Kümmekond aastat tagasi liitus Urmas tollal veel Kaalujälgijate nime kandnud teenusega. Nende punktisüsteem näis toimivat, sest vaid kolme kuuga kaotas mees koguni 40 kilo. Paraku ei jäänud seegi tulemus püsima. Tagasi tuli 60 ja lõpuks näitaks kaal juba 160 kilo. See ei olnud enam naljaasi või iluviga, sest igapäevane toimetamine võttis võhmale ja tervis kippus käest kaduma – Urmasel diagnoositi diabeet ja kõrge vererõhk. Mõlemad terviseprobleemid on otseselt seotud ülekaaluga ja mõlema korral on arstide esimene soovitus: võtke alla!
“Ma arvan, et minu ainevahetus on lihtsalt selline, et kilod kogunevad väga kergesti. Ka mu vanemad olid kopsakad,” tõdeb Urmas. “See on aga küll tõsi, et mida vanemaks saad, seda raskem on kaalu kaotada.”
Jäänud viimane õlekõrs
Maovähendusele oli Urmas mõelnud varemgi. “Selle mõttega sõbraks saamine võttis aga palju aega. Lootsin ikka oma jõududega hakkama saada.” Eelmisel kevadel otsustas ta, et kui suve jooksul kaalu kontrolli alla ei saa, kasutab ta oma “viimase õlekõrre” – maovähendusoperatsiooni – lõpuks ära.
Seda lõikust tehakse Eestis ka tervisekassa kulul, kuid Urmas polnud niisuguse sekkumise soovitust otseselt saanud. Ta otsustas võtta operatsiooni ette pigem omal kulul kui pikas riiklikus järjekorras ootama jääda.
Mullu augustis läkski Urmas kaalukirurgiaga tegelevasse keskusesse konsultatsioonile. Kõik eelseisev räägiti talle üksipulgi lahti. “Meditsiinivaldkonnaga kursis olles tean ma, kui oluline on patsiendile rääkida, mis ees ootab,” kiidab ta. “Sain toitumisnõustajalt häid soovitusi ja neid järgides alustasin operatsioonieelse dieediga. Kolme nädalaga kaotasin seitse kilo ja operatsioonile minnes oli kaalunäit 153.” Urmasele tehti nn mini-by-pass- ehk maost mööda juhtiv operatsioon. Selle käigus valmib uus väike magu ja toidu läbitava peensoole pikkus väheneb umbes kolmandiku võrra. Urmas meenutab, et kohe pärast operatsiooni oli toitumine väga piiratud. Päevas pidi olema kuus toidukorda, sest korraga sai süüa ainult 30–50 milliliitrit. “Seda on väga vähe, aga rohkem lihtsalt ei mahu. Aja jooksul muutub kogus suuremaks, kuid ka praegu on minu portsud päris väikesed – vaid 250–300 grammi korraga,” selgitab ta. Mingeid valikupiiranguid pole ehk süüa võib kõike, mille järele isutab.
Pärast operatsiooni hakkas Urmas tormiliselt muutuma. Esialgu kadus koguni kilo päevas ja hiljemgi vähenes kehakaal päris hea tempoga. Septembri alguses tehtud operatsiooni tulemusena oli Urmas jõuludeks juba 40 kilo kergem. Praeguseks on ta kaotanud oma kehamassist kolmandiku ehk üle 60 kilo. Viimati oli ta nii kerge siis, kui kümmekond aastat tagasi kaalujälgimisega tegeles. “Olen täitnud kõiki arsti soovitusi ja kõik ongi läinud täpselt nii, nagu mulle räägiti,” sõnab ta. “Kaalu langedes olen lisanud ka füüsilist koormust. Mul ei ole enam mingit probleemi käia päevas 10–15 kilomeetrit, veloergomeetrit tallan ka iga päev.”
Kõige enam teeb Urmasele rõõmu, et ta sai priiks diabeediravimitest, mida tarvitas viis-kuus aastat. “Imestan, kui kiiresti see käis – juba üsna kaalulangetuse alguses said veresuhkruprobleemid korda,” märgib ta. Ka vererõhuravimi annuseid on vähendatud ja Urmas loodab, et äkki saab neistki lahti. “Endine elu hakkab meelest minema, sest kõiki igapäevatoimetusi on võrreldamatult kergem teha. Energiat on küllaga, takistusi liikumisel pole ja mitte kuskilt ei valuta. Täiesti terve mees!”
Urmas ütleb, et tema kaal püsib nüüd seal, kus see võikski olla – nõks alla saja kilo. Garderoob on väljavahetatud juba mitu korda. Ta rõõmustab, et saab nüüd endale kõik vajaliku Eesti rõivapoodidest osta, mitte ei pea tellima internetist paljude X-idega hiigelriideid. “Endistest riietest on alles vaid mütsid ja sokid,” muigab ta ja lisab, et kõik oma suured riided on ta andnud Uuskasutuskeskusesse, sest ei kavatse enam kunagi nii suureks paisuda. Nii nagu koolikaaslased ei tundnud kaalu kaotanud Urmast ära seitsmenda klassi alguses, on umbes sama lugu ka praegu: mõni tuttav, kes pole meest tükk aega näinud, on tema kiirest kahanemisest väga üllatunud. “On lausa tuldud ettevaatlikult uurima, kas mul on tervisega ikka kõik hästi, kuna olen nii palju alla võtnud,” muigab ta. Tegelikult oleks võinud maovähenduse juba varemgi ette võtta, mõtleb Urmas praegu. “Miks ma seda juba viis aastat tagasi ei teinud? Aga eks inimene ju loodab, et saab oma jõududega hakkama. Nii minagi.”
Tulemus sõltub ka patsiendist
Rasvumine on hea kasvupinnas nii mõnelegi ainevahetushaigusele, näiteks teist tüüpi diabeet või düslipideemia (vere liigne kolesteroolisisaldus), tutvustab Kaalukirurgia Keskuse ülemarst dr Ilmar Kaur. “Kehakaalu langedes need haigused kaovad või leevenevad oluliselt. Seda illustreerib ka Urmase vabanemine suhkruhaigusest. Kui kaal alaneb, väheneb koormus südamele-veresoonkonnale ja on väiksem risk saada südameinfarkt või ajuinsult.”
Maovähendusoperatsiooni läbi teinud patsient peab aga ka ise oma elustiiliga panustama, sest muidu võivad liigsed kilod aja jooksul tagasi hiilida. Enamasti jääb kehakaal küll pikka aega väiksemaks kui enne operatsiooni, kuid ligi 5 protsendil patsientidel võib see koguni operatsioonieelseks kerkida. “Kaalutõusu põhjused võivad olla erinevad: väheliikuv eluviis, kehvad söömismustrid, stress, halb unerežiim, teatud ravimid (nt antidepressandid), operatsiooni erinev mõju patsientide söömiskäitumisele ja ainevahetusele, kirurgilise tehnika iseärasused,” loetleb dr Kaur.
Pikaajalised uuringud näitavad, et nn keskmise patsiendi kaalulangus on suurepärane. Näiteks on 15 aastat pärast standardset by-pass-operatsiooni patsiendid keskmiselt 27 protsenti kergemad kui operatsioonile tulles. See on oluliselt parem tulemus, kui annab ükskõik milline mittekirurgiline kaaluravi meetod. “Tihti on patsient pärast esialgset väga suurt kaalulangust mõnevõrra juurde võtnud ja tunneb end seetõttu läbikukkununa. Täpsemalt vaadates aga selgub, et ta on esialgsest endiselt 20–30 kilo kergem, mis on samuti suurepärane tulemus.”
Millal võiks kaaluda maovähendusoperatsiooni? Dr Kauri sõnul soovitavad rahvusvahelised ravijuhendid operatsioonile mõelda neil, kelle kehamassiindeks on üle 30. “See tähendab näiteks 168 sentimeetrit pikal inimesel kehakaalu 86 kilo või enam. Lisanäidustused operatsiooniks tulenevad rasvumisega seotud haigustest, nagu näiteks teist tüüpi diabeet, kõrgvererõhktõbi, podagra,” ütleb ta. “Siiski rõhutan, et operatsiooni eesmärk ei ole üldjuhul mitte ideaalkaalu saavutamine, vaid kaalulangus sel määral, et paraneks nii patsiendi terviseseisund kui ka elukvaliteet.”
